Minu kõige vanem vend Priit on teistest vendadest sedavõrd erinev ja iseäralik, et on tahtmine üht-teist kirja panna ka teistele lugemiseks.
Priit läks kodust ära pärast seitsmenda klassi lõpetamist. Mina olin siis saamas viieaastaseks, nii on meie vahetuid kokkupuuteid vähem kui teiste vendadega. Huvi pillimängu vastu sai ta kaasa kodust - isa tegi Vändra Keskkoolis orkestrit ja kaasas sinna oma mõlemad kooliskäivad pojad. 1952. aasta sügisel läksid isa-ema tööle Võiera kooli, Priit Viljandisse pedagoogilisse kooli. Muusikahuvi jätkus ka seal ja pärast pedagoogilise kooli lõpetamist astus Tallinna Muusikakooli ning sealt edasi konservatooriumi. Isa oli Võieras joonistamise, tööõpetuse ja laulmise õpetaja ning tegi orkestreid ja hankis neile pille nii koolis kui Vihtra klubis. Priit oli nende orkestrite tegemisel isale abiks nõu ja jõuga. Suviti kodus olles oli abiks ka heinatööl. Isa-ema Võiera-ajast on aga meenutada ka üks teistsugune seik. Elasime Venekuusikul isa ema kodus. Toivo oli Tartus ülikoolis, Madis Tallinnas kas juba tehnikumis või tehnikumi astumas, mina umbes kuuenda klassi poisina ainukesena kodus ja suvevaheajale tuli ka Priit. Priit võttis mind kaasa ja läksime Kihnu kellegi tema tuttava juurde. Suvitasime seal terve nädala. Mida Priit tegi, seda ma ei tea, mina veetsin aega Kihnu poiste seltsis. Sealt ära tulles jäi küll mulje, et pererahvas tundis meist külalistest teist korda rõõmu. Kui koju jõudsime, nägin esimest korda oma ema tõsimeelselt pahasena - kesk heinaaega läks mehemõõtu poeg nädalaks suvitama, kui tööl käivad ema ja isa tegid töö kõrvalt vabal ajal kahekesi heina. Mina polnud sel ajal veel otsustaja, aga heinatööl oleksin abiks olnud mõistagi.
Seppelite perega puutusid isa ja ema kokku sõja ajal Tallinnas. Üksikasju ma ei tea. Kas olid samas koolis õpetajad või elasid lähestiku või mõlemat. Arvata võib, et muusikakoolis olles taastas Priit läbikäimise Seppelitega ja see päädis Priidu ja Sirje abiellumisega. Priidu edasisel kujunemisel tundub olevat oluline roll ka Sirjel. Nende pulmadeks valmistumise ajal luges isa Sirje Priidule saadetud kirja, kus Sirje pidas loomulikuks, et vanemad aitavad nende suurejoonelisi pulmaplaane teoks teha. Kindlasti ei avanud isa ega ema võõraid kirju, küllap oli Priit jätnud selle kirja lahtiselt kuhugi lauale. Ka ei olnud meie peres pea kunagi jutuks raha. Mingit jõukust meil ei olnud ja kokkuhoidlikult elamine oli loomulik, aga ega me puudust ka ei kannatanud. Söök oli laual, riided seljas, kodu olemas, koolis käimiseks suusad ja jalgrattad olemas. Kuidas meile raha tekkis, seda ei teadnud ma keskkooli aja lõpuni. Kui kroonusse arvele võtmine oli, küsiti ka isa ja ema kohta - ma ei teadnud isa pensioni ega ema palga suurust. Ülikoolis elasin stipendiumist, kodust saadud viimane suurem ost oli keskkooli lõpu ülikond. Umbes sellesse aega jäävad esimesed minuni kostnud juhused, et Priit küsis isalt-emalt raha. Umbes sellesse aega jääb vist küll Sirje mõjutusel alanud Priidu huvi igasuguste posijate ja nõidade vastu. Ka tundub olevat Sirjel roll oma tegemiste teiste tegemistest tähtsamaks pidama hakkamises.
Isa oli vanem kui ema ja jäi pensionile varem. Kui ka ema pensionile
jäi, müüsime Vändra-kodu ja ostsime talumaja Karijärve külas. Isa
orkestrite tegemised lõppesid ja polnud ka Priidul enam asja selles
vallas isa aidata. Muudes tegemistes ei kippunud Priit juba
Venekuusikul osalema, Karijärve majapidamise püstihoidmine jäi
tervenisti juba vanaks jäävate isa ja ema ning kolme noorema venna
kanda. Priidul oli seniks juba välja kujunenud suhtumine, et tema
oma töö on kõige tähtsam ja tema oma kallist aega nii lihtsate tööde
kui maja ja kõrvalhoonete püstihoidmine, puude saagimine-lõhkumie,
põllutööd jms peale ei kuluta. Vikatiga põõsaaluseid ja maja ümbrust
toksida talle meeldis, vanadega kahasse sai nii iga suvi paar kärbist
heina tehtud. Lehma talvevaru on umbes neliteist kärbist. Marju
korjas ka.
Karijärvel ostis Priit külamehelt paadi. Ega küla peal ei käidud
rahakott taskus, nii jäi ka paadi eest maksmata. Kui Priit juba ammu
ära Tallinnas ja küla pealt jutt emani kostis, et Kuuse poiss ikka
paadi võlgu, maksis ema paadi eest. Sellal nõuti juba paatide
registreerimist - eks seegi jäi vanade mureks.
Priit oli hea müügimees. Tema teadmised ja oskused igasugustes elu-olu praktilistes tegemistes olid lausa napid, aga jutt oli veenev. Kõik, mida tema teadis ja arvas, oli ainuõige. Oma posijate ja nõidade vaimustuses tõi selleteemalist lugemist isale-emale ning veenis neid nii mõndagi tobedust tegema. Markantseim näide oli glaubrisool, mis pidavat organismi igasugustest mürkidest (just nii ta väljendus) puhastama. Priit tõi suure paki glaubrisoola Karijärvele ja veenis ka isa ja ema seda sööma.
Eks müügimehe jutuks oli ka veenmine, et kui tal oleks auto, küll ta siis sõidutaks isa ja ema ning seniks Karijärvele elama tulnud oma ristiisa, Auli venda Endlit. Isa oli juba murtud reieluuga voodis ja küllap ta tundis, et sealt ta enam ei tõuse. Nii veenis ta ema ja Endlit andma oma säästud Priidule auto ostmiseks. Peale ema surma isa ja ema arhiivi korrastades leidsin midagi erakordset, mis meie peres polnud kunagi tavaks. Ema oli oma käega kirjutanud kaks õiendit selle kohta, et haigevoodis isa soovil andis tema oma hoiuraamatult ja Endel oma hoiuraamatult kokku nende kolme vanakese rohkem kui kahe aasta kogu pensioni Priidule auto ostmiseks. Võimalik oli see tänu sellele, et suur osa söögist kasvatati ise, lehmaga teeniti pensionile lisa ja enamuse neid töid, millega vanad enam hakkama ei saanud, tegid selle eest raha tahtmata ära teised kolm poega, kes ise olid kõik juba täiskohaga ameteis ja said oma eluga ise hakkama. Ka mäletan ilmselt veidi varasemast ajast, kuidas Priit kauples vanadelt raha Kirstile poogna ostmiseks. Kas ta seda ka sai, seda ma ei tea.
Kui jõudis aeg Karijärvelt lahkumiseks, jäi kogu sealse elamise kokkukorjamine ja koristamine minu ja minu laste kanda. Sinna kulus kogu puhkus ja kogu suve nädalavahetused. See oli krooniaja alguses, Madisel oli sõitmine kallis. Üheks päevaks sai Tanel oma sõbralt veoauto. Viimase kolimise tegime Toivoga observatooriumi autoga. Karijärve kodu koondamise ajal oli korra ka Priit Karijärvel. Mina harutasin parajasti tema aegade jooksul sinna pööningule veetud ülearuse kraami hunnikuid, tema ei pannud kätt külge - vaja oli televiisoris mingit spordivõistlust vaadata. Priit on ainukesena neljast vennast ristitud, tema ristiisa oli ema vend Endel. Onu Endli kolisime Raigastverest Karijärvele Madis ja mina, Endli matused korraldasin mina, ristipoeg Priit kätt külge ei pannud. Mitu aastat hiljem kirjutas: ¨Kui ma elaksin seal teie mail, oleksin kõigega olnud kaasas ja eesotsas, või arvate, et oleksin ema-isa puudutavatest asjadest aina ja aina eemal hoidnud, ..¨. Nagu siin juba lugeda, oli tegelik elu midagi muud.
Tütar Pirjo kirjutas, et isa võib olla mõnikord pisut enesekeskne. See on rohkem kui leebelt öeldud. Ema Tõraveres elades käis Priit, seni kui ema veel ilma asjade vastu huvi tundis, talle oma tegemistest jutustamas. Ühtelugu tellis mind, et ma trükiks välja ja viiks emale lugeda tema kirjutisi. Kui ema juba nii vanaks jäi, et tema huvide ring hakkas kokku tõmbuma, kahanes ka Priidu huvi Tõraveres ema vaatamas käia. Sel kevadel käis Priit peale Vallo Järvist raamatu käsikirja kirjastusse andmist Tõraveres. Peatus minu pool. Kutsus ka Toivo ja rääkis õhtu otsa, kui ennastsalgavalt ta seda raamatut tegi ja kui raske see oli. Oleks ta ka poole sõnaga huvi tundnud, kuidas Toivo ja ta pere elab! Talle oli ainult kuulajaid vaja.
Pärast Kirsti ja Klarika kontserti 2006. aasta suvel Tartus Peetri kirikus rivistas Priit järjekordselt inimesi pildistamiseks ritta. Viisin ema sinna kontserdile. Kirikus on ruumid suured ja vahemaad pikad. Soovitud kohale inimesi rivistades vedas Priit kättpidi ema taga, kuulmata ja nägemata, et 95-aastane vanake ei suuda temaga sammu pidada. Üsna samasugune oli lugu ka emaga Rasiveres Priidu elamist vaatamas käies.
Ikka ja jälle oli tal vendade abi vaja. Madis oli lähemal ja
rohkem käepärast, teda oli appi vaja küll automuredega, küll tema
või tema naistuttavate ja nende laste asju ühest kohast teise
vedama. Mida kõike tellis ta aegade jooksul minult. Küll tahtis
e-aadresse ja telefoninumbreid, otsisin talle (muusikateadlasele!)
entsüklopeediaist muusikadirektoreid, korduvalt otsisin talle
maakaarte, satelliidipilte, veekogusid, marjametsi, teid,
katastrinumbreid, kirjutasin talle solistide nimesid etendustel,
lindistasin ta raadiosaateid, skaneerisin ja saatsin pilte talle
ja tema tellimisel ajalehtedele/ajakirjadele, remontisin ta
kuuldeaparaati, tõlkisin inglise keelde (mina õppisin koolis kuni
kandidaadieksamini välja saksa keelt), pikad kirjavahetused Priidu
laineid löönud suitsetamiseteemalise artikli ja sellele järgnenud
kohtuloo teemadel ning Rasivere tulekahju ja sealse elektri
teemal. Kokku kümned ja kümned, kui mitte sajad abisoovid.
Minu soovid talle viimase paarikümne aasta jooksul saab kokku lugeda
ühe käe sõrmedel.
Karijärvel leidis Pelle minu Võiera koolis tehtud puulõike ülestõstetud käpaga karust ja küsis, kas võib selle endale võtta. Ma ei keelanud, aga palusin Priidul see pärast tagasi tuua, kui Pelle selle unustanud on. Järgmine kord küsides polnud Priit midagi niisugust kuulnudki ja isa joonistustunnis tehtud puulõikest, mis käis ka mitmel näitusel, jäingi ilma.
Mais 2002 kirjutas keegi Kanadast ja palus otsida pianist Emily Kuuse võimalikke sugulasi. Muusikateadlasest vend ei kirjutanud mu sellekohase soovi peale mitte silpigi.
Vallo Järvi raamatust rääkides kurtis, kui raske oli raamatu jaoks andmeid koguda, sest sugulased viivitasid ta kirjadele vastamisega. Kui hakkasin tegema siinseid meie sugulaste veebilehti, ei vaevunud ajakirjanikust vend ka kolme küsimise peale kirjutama ridagi ei enese, ei oma lähedaste kohta.
15. augustil 2009 kirjutasin:
'Vaatasime isa sünnipäeval Toivoga kalmistul hauakive ja
tegin kaheksa pilti, [..]
Millist neist eeskujuks võtta?'
Vastust ootan seniajani. Sõnades nii kõrgelt isa ja ema mälestust
hindaval vennal polnud sooja ega külma, kuidas isa-ema kalm välja
nägema hakkab.
Kevadel väikese vahega kahel korral siin käies rääkis, kuidas Neeme Järvi lubas venna raamatu avaldamiseks puuduvad kaks tuhat eurot anda. Kena oli kuulata, et Priit ei kõhkleks hetkegi, kui minust raamatu avaldamiseks oleks vaja kahte tuhandet eurot. Kordas seda lausa mõlemal korral. Minu 50-aasta juubelisünnipäeval palusin Priidul, kes meid alati koos olles pildistamiseks üles rivistas, teha pilt minust koos kolme lapsega. Hetkegi kõhklemata ütles vanem vend, et tal on vähe filmi, ja hakkas meid ritta seadma oma kavandatud piltide jaoks. Ei muutnud ta meelt ka Madise ütlemine kõrvalt, et Andres tahtis teistsugust pilti. Nii on mul oma juubelist viis pilti, millest kahel on ka Priit, aga niisugust pilti, kuhu ka Silja oleks peale mahtunud, ei ole.
Poeg Pelle kirjutas, et isa pole kunagi olnud rahaahne, küll võibolla
kokkuhoidlik. Ka see on enam kui tagasihoidlikult öeldud.
Muusikateadlasest venna kümme aastat kestnud maadejagamisele Prangli
joodikutega pole muud seletust kui sealse palga väikesaare
koefitsient. Oma seitsmekümne viienda aasta juubelile kutsus Priit
kõiki vendasid. Toivo finantsseis pole kiita ja kuigi pakkusin talle
priiküüti, ei lubanud tema väärikus ilma kuludes osalemata kaasa
tulla. Priit pidas loomulikuks, et Karijärvel või Tõraveres käies
sõidab Madis Mustamäelt Lasnamäele talle järele, toob siia ja pärast
samal viisil tagasi ning tema ei maksa sentigi. Alles, kui sellest
tüli tõusis, hakkas maksma. Kord arvutas oma osalust sõidukuludes
minu juures olles - teadis sendipealt, palju maksab kõige odavam
pensionäri pilet Tallinn-Tartu bussis ja uksest ukseni sõidutamise
eest just nii palju maksiski. Kord kiitis, kuidas sai naabrimehe autoga
tasuta Leppojale. Et maamehele võib auto pidamine kallis olla, seda
mõtetki Priidu peas pole.
Lausa anekdootlik oli Priidu telefonikasutus. Vendadele helistades
vuristas paari-kolme lausega oma soovi ja lõpetas kõne. Ema juures
Tõraveres olles tegi ema telefonilt oma naistuttavatele iga päev
kümneid minuteid kestvaid reportaaže päeva jooksul tehtust ja toimunust.
Vene ajal sai Priit ju vist heliloojate liidu toel endale korterijärjekorraga kahel korral korteri - Mustamäele Sirjega abielus olles ja Viimsisse Siivega abielus olles. Vist kolmetoalised mõlemad. Kui ema nii vanaks jäi, et oli aeg Karijärvelt ära viia, ei tulnud Priidul seda mõtetki, et võtaks ema oma juurde.
Ema sajandaks sünni-aastapäevaks korraldas mälestuskuulutuse Postimehes. Nagu temal kombeks, tegi seda pärast viimast minutit ja siis kiitis, kui kangelaslikult ta sellega hakkama sai. Paar päeva varem oleks piisanud mõneminutisest veebivormi täitmisest. Kirjas oma lastele, mille koopia ka mulle saatis (võibolla kogemata?), kurtis et selle mõnerealise kuulutuse lehes avaldamine oli mitu kuud kestev 'operatsioon', milles keegi teda aitama ei vaevunud. Kuulutuse hinna jagas isalt-emalt tohutuid kingitusi saanud poeg hoolega vendade vahel.
Hoopis isemoodi lugu oli isale Pallasekaaslase Kaarel Liimandi
kingitud maaliga. Pärast isa surma võttis Priit selle emalt
restaureerimisele viimiseks. Madis viis selle talle Tallinna. Mitmete
järelepärimiste korral, et kuidas restaureerimine edeneb, ei tahtnud
Priit sellest sugugi rääkida. Nüüd kirjutas Pelle, et maal
seisis tal Viimsis riiuli peal, kuigi emale ja meile ütles, et
viis restaureerimisele. Ema jõudis surra restaureeritud pilti
nägemata. Hakkasin arvama, et Priit jättis selle nagu kõik isa
muretsetud ja hooldatud pillidki Pranglile. 2009. aasta sügisel
kirjutas, et käis üle seitsme aasta Pranglil rahvamaja juubelil:
¨.. seal on varasemate asjade mure murtud, sest kõik
hävitati, v-olla pildid seinal siiski veel on, aga oma end.
korterisse ei pääsenud sisse.¨ Seal seinal oli üsna kindlasti ka mõni
meie isa maalitud pilt.
Palusin siiski Edith-Helenil ja Kalmaril igaks juhuks KUMU
restaureerijate juurest maali otsida. Oligi maal seal, aga
restaureerija nõutu, et töö tellija on kadunud. Maal olla tema
käes olnud vast ehk veidi üle kümne aasta, aga kindlasti mitte
Karijärvelt maali restaureerimisele viimisest möödunud
kahtekümmet aastat. Kui restaureerijad teatasid Priidule, et
sugulased tunnevad maali vastu huvi, väitis Priit, et ei tunne
ühtegi Edith ega Kalmar Ulmi ning maal kuulub ainuisikuliselt
talle ning tema ka sellega menetleb. Kehva kuulmise pärast võis
telefonivestluses valestimõistmist olla, aga minu kirjale, milles
palusin niisugust avaldust kommenteerida, keeldus Priit vastamast
ning keeldus ka Madisega sel teemal kohtumast. Restaureerijalt
kuulsin, et selle pildi turuhind võib olla võrreldav meie
Karijärve maja hinnaga. Teades, kuidas Priit alati teadis
sendipealt, mis kus poes natuke odavam, lubab Priidu avaldus
maali ainuisikuliselt talle kuulumisest arvata, et lugu nagu
suure Peetri ja väikese Peetri leivakotiga: enne sööme sinu
leivad ja pärast igaüks oma. Karijärve maja müügist ja ema
jääkidest oma osa raha vastuvõtmist pidas ta
iseenesestmõistetavaks. Mille eest raha polnud loota, selle
jättis teiste majandada. Restaureerimise "menetlemine", millest
oli jäänud veel ainult tellitud töö eest maksmine, võttis lisaks
kahekümnele aastale veel kaks kuud, kuni restaureerija minule
kurtis, et töö eest tasu ikka saamata. Kui peale järjekordset
meeldetuletamist tellitud töö eest lõpuks tasutud sai, kirjutas
Madisele: "Ja maali praeguse ja edasise asukoha ja olukorra
dikteerin mina".
Ennast suureks kultuurihoidjaks pidaval Priidul oli raske aru saada, et ka muus vallas peale muusika, kujutava kunsti, kirjanduse võib olla hoidmist väärivat kultuuri. Venekuusikult tõime Karijärvele Voldu treipingi. Voldu oli hinnatud mööblitisler, kes tegi ka selle treipingi abil mööblit kogu külale ja kaugemalegi. Karijärve elamise kokkukorjamise ajal viis Priit treipingi metallosad Tallinna. Nii sai komplektsest töökorras kultuurimälestisest rüüstatud kultuurimälestis. Kui madal on ennast suureks kultuurihoidjaks ja intelligentseks pidaja moraalne lävi, kuhu ta võib laskuda, näitas Priidu kiri Madisele, kes on teda sadu kordi aidanud küll tema autoprobleemide lahendamisel, küll tema ja ta naistuttavate ning nende laste asju ja teda ennast vedades, kui Madis tuletas talle meelde, et ka tema peab minu kombel vendadega jagama tema käes olevat pärandvara.
Kogu selle pika loo võtab kokku Madise poolt kirjutatud lause:
tohutu moraalilugemine teistele, oma tegudele järgneb kaos. Eks
Madis puutus sagedamini kokku nii Priidu kui Priiduga koos elanud
naistega ja teab nii mõndagi, mis minule teadmata. Üks tükk aega
Priiduga koos töötanud ning teda nii töises kui koduses elus
tundnud inimene võttis kokku: mõne sisse ei mahu tema ego ära.