Tiit Nilson
16.11.1939

   T. Nilson


Tiit Nilson sündis 16. novembril 1939 Viljandimaal Suure-Jaanis. Seal käis koolis kuni Tartu Ülikooli astumiseni. Ülikooli lõpetas 1963. aastal matemaatiku diplomiga kiitusega. Samal aastal asus tööle tollases TA Füüsika ja Astronoomia Instituudis Juhan Rossi juhitavas atmosfäärifüüsika sektoris. Uurimisteemaks sai taimkatte kiirgusrežiim, selle juurde tõi teda Juhan Ross, kes oli ka tollase kandidaaditöö juhendajaks. Füüsika-matemaatikakandidaadi väitekirja arvutusmatemaatikas "Taimkatte kiirgusrežiimi matemaatiline modelleerimine" kaitses Tiit 1968 Tartu Ülikoolis.

Tartu Observatooriumis, mis on olnud varem ka TA Füüsika ja Astronoomia Instituut ja TA Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituut, töötas Tiit aastail 1963-2016, ametinimetusteks insener, aspirant, nooremteadur, vanemteadur, juhtiv teadur, peateadur, vanemteadur.
Kolleegid ja sektori/laboratooriumi/kaugseire töörühmade temaatika kujundajad olid Tiit Nilson ja Juhan Ross koos aastakümneid. Arusaamine, et taimkatte produktsiooni kujundav fotosüntees sõltub kiirgusväljast taimkattes ning et keskkonna struktuuri iseärasustele vaatamata on kiirgusvälja kujunemine taimkattes kirjeldatav atmosfäärifüüsikas ja tähefüüsikas ja neutronite füüsikas tuntud kiirguslevivõrrandiga, oli sedavõrd otsustav, et pani aluse uuele teadusharule - taimkatte kiirgusrežiimi kvantitatiivsele teooriale. Töö käigus defineeriti peamised taimkatet kui optilist keskkonda kirjeldavad suurused, näidati võimalusi nende sidumiseks taimkattes mõõdetavate struktuuriparameetritega, leiti kiirguslevivõrrandi lahendid taimkatte struktuuri konkreetsete erijuhtude jaoks. Sellesse aega kuuluvad klassikalised 1971. aastal Agricultural Meteorology's ilmunud Tiidu töö taimkatte läbipaistvusest, 1975. aastal vene keeles ja 1981. aastal inglise keeles ilmunud Juhan Rossi monograafia kiirguslevist taimkattes, mille kohta Juhan Ross hiljem tunnistas, et kaanel oleks pidanud olema ka Tiidu nimi. Geofüüsika-doktori väitekirja "Kiirguslevi mittehomogeenseis taimkatetes" kaitses Tiit 1991 Tartu Ülikoolis.

Kui satelliidid hakkasid registreerima maapinna spektraalseid heledusi, osutus, et taimestikuga kaetud alade mõõtmisandmetest arusaamiseks on juba olemas vajalik teooria, mille toel sai luua taimkatte peegeldusmudelid. Need on taimkatte optilise kvantitatiivse kaugseire teoreetiliseks aluseks. Tiidu välja-töötatud teoreetiliste kontseptsioonide edukusele on kaasa aidanud see, et Tiit ei ole pidanud paljuks minna põllule ja metsa, kus ise oma silmaga näha ja käega katsuda, kuidas näeb välja see iseäralik optiline keskkond, mida tema loodud teooria ja mudelid kirjeldavad. Tiidul on rohkesti õpilasi ja kaastöötajaid, kellele ta on lahkesti jaganud oma teadmisi - küll tudengeile Tartu Ülikoolis ja maaülikoolis, aga ka Soomes, lugenud erikursuseid, juhendanud praktikume ja diplomitöid. Magistritöid ja doktoritöid on ta juhendanud lisaks Eesti ülikoolidele ka Saksamaal ja Soomes. Hulga aastaid oli ta ajakirja "Silva Fennica" toimetuskolleegiumi liige, Aastail 1992-1997 juhtis Tiit TÜ ja Tartu Observatooriumi biogeofüüsika ühisõppetooli, 2000-2004 oli Tartu Observatooriumi sihtfinantseeritava teema "Eesti ning Balti regiooni keskkonna optilise kaugseire alused" juht ja atmosfäärifüüsika osakonna juhataja. 2005-2016 töötas samas osakonnas vanemteadurina (2013 sai sellest kaugseire osakond).

2008. aastal valiti Tiit Nilson Helsingi Ülikooli audoktoriks,
2010. aastal autasustas Eesti Maaülikool teda teenete medaliga.


Bibliograafia